Hilissügise matk Nõval

7-8 November 2015

Osalejad:
Marco
Antix
Andres
Paavo-Peeter

Läbitud jalgsi kokku ca 27 km.

1. päev (allalaadimseks: GPX)
http://www.sports-tracker.com/workout/martti77/563de7bfe4b0be5a1ca89c5a

2. päev (allalaadimiseks: GPX)
http://www.sports-tracker.com/workout/martti77/563f3353e4b0e0c702e69db0

Andrese pildid

Paavo-Peetri pildid

Martti Pildid

Marco Pildid proovin ka saada (need olid meilis)

Naissaarel 18.07

Rattaseiklus

Link: http://www.sports-tracker.com/workout/martti77/55a95763e4b094b7767ebf0a

Vooremaa (täiendamisel)

„Üha kasvab eraautode arv, järjest kagemale kodupaigast viivad matkateed. Autokummid sahisevad Kalingradi lähiste alleedel ja Krimmi mägiteedel. Tallinnast peale hakkab kihutamine, roolihoidjal silm asfaldil, kaassõitjal raamatus. Kuid just siinsamas on, mida tasuks hoolikamalt vaadata – ja mitte üksnes läbi autoakna“. (33 Puhkepäevamatka Tallinnlasele (H.Gustavson; S. Künnapuu). Kirjastus „Eesti Raamat“ 1978 – Kristjan kinkis sünnipäevaks).

Mõte minna Vooremaale ei tulnud vist Andresel just sellepärast, et just Saadjärve kant väga tuntud oleks, vaid et lugeda järgmine osa pikast (Oandu-Ikla) matkateest läbituks. Olen ise sealt vaid autoga mööda sõitnud üksikute peatustega Elistveres ja Jõgeval, kuid ei midagi enamat. Nähtu-kogetu valmistas igal juhul suure üllatuse.

Hommik (06.02)

Ärkasin oma 40 min varem, et rongile jõuda, mis Balti Jaama viis. Sain hommikul end korralikult soojaks joosta, sest keegi lastest oli seinakella tublisti tagasi keeranud ja kui juhtusin telefoni vaatama, siis tormasin välja. Kohe pärast uste sulgumist kõlas vile ja kuna olin esialgu ainuke reisija siis lubas piletimüüja mul pisut hinge tõmmata. Olin päris hingetu, sest kott oli varustust täis.

Jõudnud jaama, astusin rongilt maha ning tervitasin sõpru, kes olid perroonil. Kaugele polnud aga põhjust minna, sest sama le rongile tuli tagasi astuda ning koht sisse võtta.

Taevas oli hall ja lund oli vaid väikese kirme jagu. Rongi sigines Ülemistelt pisut rohkem rahvast, kuid olime ikka väga mugavalt üle mitme istmerea end sisse seadnud. Mida kaugemale linnast, seda kiiremaks läks sõit ning lumi muutus üha paksemaks.

Rong ja tee on alati omavahel kuidagi kokku sobinud. Moodsas vagunis ei olnud küll kirbet kivisöehaisu, mis teesamovare soojendaks, kuid selle asemel oli termosetäis magusat vaarikateed ,värskelt lõhnav interjöör ning telefon laadimas pistikust. Kuidagi Eesti moodi ja õige.

Tabivere

Peatus enne Tabivere’t (Kaarepere) hakkas Andres juba kotti selga ajama. Tema eeskujul sikutati bahille ja kohmitseti pambud minekuvalmis. Olles rongilt maha astunud ootas „porgand“ minutikese enne ärasõitu. Kuulsin mitu korda vilet (selline spordivile laadne...) vaatasin mitu korda tagasi, et kas rongijuht vilistab enne ärasõitu (nagu vanasti) või mis värk. Ehk keegi tahab öelda, et miskit jäi maha? Selgus, aga, et Petsi uue koti küljes rippus pandla küljes seesama vile, mida puhuti. Niipalju siis rongiromantikast.

Algus

Ületanud Piibe maantee asusime külavaheteedele, mis meid Elistvere poole viis. Jõudnud ühe viljakuivati juurde, oli korduvalt märgata ühe päevinäinud Nissani edasi-tagasi sõitmist. Kui varasemalt möödunud bemm meid signaaliga kostitas, siis selle sohver oli muhedam kuju. Hiljem nägime kuidas mees autost välja astus ja postkastidesse lehti viis. Antix veel küsis, et kas ta postkastidest lehti võttis või hoopis pani. Kinnitasin, et tegemist oli postivedajaga.

Elistvere

Peale mõningast diskussiooni otsustasime Elistvere loomaparki külastada ehkki seal tuli omajagu aega veeta, sest jõudsime sinna tunnike varem, kui väravad avati. Kohalik kohvik oli nähtavasti suletud, kuna Marco, käies vaatamas, leidis eest lükkamata lume ja pimedad aknad. Jäätisekohvik koos raamatukoguga olid lukus ning talvine külake mõjus hakkide kraaksumise näol pisut trööstitult. Autode voorimine vaid ühes suunas sai selgituse hiljem loomapargi müüjannalt, et läheduses on toimumas kalapüügivõistlus.

Loomapargis oli karumõmm, kes puuris uimaselt ringi tuias ja armsalt otsa vaatas. Kaugemalt leidsime kitsed ja ühes taras kargles ühe sarvega hirv. Liikudes aga põtrade juurde jõudsin ma just selleks ajaks, kui Andres ühega neist mõtteid vahetas. Andreselt tuli mingi seletamatu häälitsus ja põder vastas talle umbes samal toonil. Antix oli aga enne ilvese juures mulle ühe nalja rääkinud ning seepeale luksusin mis kole, siis põder ehmatas kangesti ja seepeale katkes Andrese ja looma vestlus mõneks ajaks. Aga põder tuli tagasi ja vestlus jätkus...

Sead oli Aafrika katku pärast ära viidud, kuid Piisonid olid ja vaatasid meid suurte pruunide silmadega. Närilised aga ei vaadanud sugugi, vaid pigem magasid teineteise kaisus.

Tagasi peamajas olles vajusime hetkeks diivanile ja vaatasime praksuvat tuld. Oli mugav ja õdune olla.

Torn

Teekond Elistverest viis meid mööda matkarada edasi kuni jõudsime Raigastvere tornini. Teel sinna puhus tuul vihma näkku ja prillid muutusid uduseks. Aeg-ajal tõstsin pilgu kaunile ümbruskonnale, kus hall taevas, udu ja lumine maa kokku sulasid. Looduses pole kokkusobimatuid värve – ka talvel. Nii oli taevas, maa, vihm ja kogu see kontseptsioon nii täiuslik, millele lisas hiljem vaatetornist nähtu oma punkti. Ehkki lõõtsuva tsükloni kestel, kus tuul raputab püksisääri, on kogu see loodu  kaleidoskoop perfektne. Leitud suurepärane kontseptsioon nii igavate värvide nagu valge ja kall parim kooslus.

Kaunis järvevaade sigadele

Eestis ringi käies jääb mulje, et nõukogude võimu sõjavägi võttis enda ainukasutsse parimate vaadete ja looduslikult kaunite maastikega alad. Matkates aga Vooremaal tundub, et laudad on ehitatud parimate vaadetega järvedele. Nõnda võisid nautida tõusvat päikest kas varajased lüpsjad või hoopis sead, kes laudaaknast mõhnades paistvaid järvesilmu võisid vaadata.

Ühe sellise juures võtsime lõunapakid lahti ja nautisime kaasavõetut. Laut oli mahajäetud, kuid aeg-ajalt torkas ninna lägahais. Mõne koha puhul ongi nii, et aeg teeb oma töö, aga hais jääb ikka. Meie maitsmismeeli see aga ei häirinud, sest vaade ja tuulevarjus olek tasakaalustas kõik.

Sirged ja voored

Lõputult sirged kruusateed, kauged voored ja nende nõgudes järved jätsid omajagu sügava mälestuse. Mõtlen, et kui windowz xpee tuli siis sellel oli taustaks üks pilt „bliss“. Kujutades üht kaunist maastikku siis just sellise võiks Vooremaalt saada iga kell oma aknast välja vaadates. See pilt jäi pea kõigile kasutajatele avaleheks, sest oli piisavalt ilus, et seda mitte välja vahetada. XP püsib jonnakalt kasutajate arvutites.

Kinnisvaraportaalidest maamaju vaadates ja tulemust hinna järgi järjestades algab miskipärast pea alati objektide aadressid Jõgevamaaga. Ma enam ei saa aru miks.

Majadest möödudes haukusid koerad, nende hoovides olid sinised Belarusi traktorid ning kõrval eemal romula, kus vanad autorüsad roostetasid. Majad olid osalt rehielamud, mõned uuemad palkmajad.

Paavo-Peeter viskas nalja, et rehielamu on on tänapäevases mõttes nagu kodukontor. Ühes osas elad ja teises osas teed tööd (peksad reht). Niisiis pole midagi uut töö ja eralu ühendamises.

Nava külas, kust jõuab Pikkjärvest tulev oja oli mäe otsas lahe talu, mille hooneteansambi hulka kuulus ka puu otsa ehitatu onn. Sõna otses mõttes treehouse või laste paradiis.

Neis taludest mööda kõndinutena algas taas sirge tee läbi külavahe põldude poole. Tuul oli vastu ja kohe-kohe pidi olema paista meie esimen potentsiaalne laagripaik. Matsime selle mõtte aga ühisel nõul, et järve ääres ja tuule käes poleks kuigi mugav telkida ning asusime teele järgmise voorekünka poole. Sellest üles ronimine nõudis juba pingutust ning päevatekond andis endast märku. Marco vaatas kella ning mainis, kui palju aega jääb päikese loojumiseni.

Laagrikoht – super

Mõnisada meetrit eelmal leidsime mõne kõrgema kuuse varjus suurepärase laagrikoha. Kõige uskumatum on aga see, et jätsime kotid maha ning läksime veel paremat laagrikohta otsima. Ragistasime Andrese ja Marcoga läbi võserikud ja ronisime üle küngaste, aga midagi head ei paistnud kuskilt. Jõudsime tagasi ja hakkas vaikselt hämarduma. Asusime telke üles panema ning puid lõkkematerjalideks tassima, ehitasime pingid istumiseks ja nautisime ehtsat campingut.

Ühel hetkel lähenes T40 koos palgikoormaga. Esmalt eemaldudes pisut ja seejärel otse meie poole. Kartsime, et traktorist või metsaomanik nõuab meilt lõkke kustutamist ning ähvardab eitea millega. Marco isegi ütles, et ma lõkkesse puid ei lisaks. Mees traktoris aga sõitis rahumeeli minema ega aeglustanud hetkekski ühtlaselt törisevat diislit.