„Üha kasvab eraautode arv, järjest kagemale kodupaigast
viivad matkateed. Autokummid sahisevad Kalingradi lähiste alleedel ja Krimmi
mägiteedel. Tallinnast peale hakkab kihutamine, roolihoidjal silm asfaldil,
kaassõitjal raamatus. Kuid just siinsamas on, mida tasuks hoolikamalt vaadata –
ja mitte üksnes läbi autoakna“. (33
Puhkepäevamatka Tallinnlasele (H.Gustavson; S. Künnapuu). Kirjastus „Eesti
Raamat“ 1978 – Kristjan kinkis sünnipäevaks).
Mõte minna Vooremaale ei tulnud vist Andresel just
sellepärast, et just Saadjärve kant väga tuntud oleks, vaid et lugeda järgmine
osa pikast (Oandu-Ikla) matkateest läbituks. Olen ise sealt vaid autoga mööda
sõitnud üksikute peatustega Elistveres ja Jõgeval, kuid ei midagi enamat.
Nähtu-kogetu valmistas igal juhul suure üllatuse.
Hommik (06.02)
Ärkasin oma 40 min varem, et rongile jõuda, mis Balti Jaama
viis. Sain hommikul end korralikult soojaks joosta, sest keegi lastest oli
seinakella tublisti tagasi keeranud ja kui juhtusin telefoni vaatama, siis
tormasin välja. Kohe pärast uste sulgumist kõlas vile ja kuna olin esialgu
ainuke reisija siis lubas piletimüüja mul pisut hinge tõmmata. Olin päris
hingetu, sest kott oli varustust täis.
Jõudnud jaama, astusin rongilt maha ning tervitasin sõpru,
kes olid perroonil. Kaugele polnud aga põhjust minna, sest sama le rongile tuli
tagasi astuda ning koht sisse võtta.
Taevas oli hall ja lund oli vaid väikese kirme jagu. Rongi
sigines Ülemistelt pisut rohkem rahvast, kuid olime ikka väga mugavalt üle
mitme istmerea end sisse seadnud. Mida kaugemale linnast, seda kiiremaks läks
sõit ning lumi muutus üha paksemaks.
Rong ja tee on alati omavahel kuidagi kokku sobinud. Moodsas
vagunis ei olnud küll kirbet kivisöehaisu, mis teesamovare soojendaks, kuid
selle asemel oli termosetäis magusat vaarikateed ,värskelt lõhnav interjöör
ning telefon laadimas pistikust. Kuidagi Eesti moodi ja õige.
Tabivere
Peatus enne Tabivere’t (Kaarepere) hakkas Andres juba kotti
selga ajama. Tema eeskujul sikutati bahille ja kohmitseti pambud minekuvalmis.
Olles rongilt maha astunud ootas „porgand“ minutikese enne ärasõitu. Kuulsin
mitu korda vilet (selline spordivile laadne...) vaatasin mitu korda tagasi, et
kas rongijuht vilistab enne ärasõitu (nagu vanasti) või mis värk. Ehk keegi
tahab öelda, et miskit jäi maha? Selgus, aga, et Petsi uue koti küljes rippus
pandla küljes seesama vile, mida puhuti. Niipalju siis rongiromantikast.
Algus
Ületanud Piibe maantee asusime külavaheteedele, mis meid
Elistvere poole viis. Jõudnud ühe viljakuivati juurde, oli korduvalt märgata
ühe päevinäinud Nissani edasi-tagasi sõitmist. Kui varasemalt möödunud bemm meid
signaaliga kostitas, siis selle sohver oli muhedam kuju. Hiljem nägime kuidas
mees autost välja astus ja postkastidesse lehti viis. Antix veel küsis, et kas
ta postkastidest lehti võttis või hoopis pani. Kinnitasin, et tegemist oli
postivedajaga.
Elistvere
Peale mõningast diskussiooni otsustasime Elistvere
loomaparki külastada ehkki seal tuli omajagu aega veeta, sest jõudsime sinna
tunnike varem, kui väravad avati. Kohalik kohvik oli nähtavasti suletud, kuna
Marco, käies vaatamas, leidis eest lükkamata lume ja pimedad aknad.
Jäätisekohvik koos raamatukoguga olid lukus ning talvine külake mõjus hakkide kraaksumise
näol pisut trööstitult. Autode voorimine vaid ühes suunas sai selgituse hiljem
loomapargi müüjannalt, et läheduses on toimumas kalapüügivõistlus.
Loomapargis oli karumõmm, kes puuris uimaselt ringi tuias ja
armsalt otsa vaatas. Kaugemalt leidsime kitsed ja ühes taras kargles ühe
sarvega hirv. Liikudes aga põtrade juurde jõudsin ma just selleks ajaks, kui
Andres ühega neist mõtteid vahetas. Andreselt tuli mingi seletamatu häälitsus
ja põder vastas talle umbes samal toonil. Antix oli aga enne ilvese juures
mulle ühe nalja rääkinud ning seepeale luksusin mis kole, siis põder ehmatas
kangesti ja seepeale katkes Andrese ja looma vestlus mõneks ajaks. Aga põder
tuli tagasi ja vestlus jätkus...
Sead oli Aafrika katku pärast ära viidud, kuid Piisonid olid
ja vaatasid meid suurte pruunide silmadega. Närilised aga ei vaadanud sugugi,
vaid pigem magasid teineteise kaisus.
Tagasi peamajas olles vajusime hetkeks diivanile ja
vaatasime praksuvat tuld. Oli mugav ja õdune olla.
Torn
Teekond Elistverest viis meid mööda matkarada edasi kuni
jõudsime Raigastvere tornini. Teel sinna puhus tuul vihma näkku ja prillid
muutusid uduseks. Aeg-ajal tõstsin pilgu kaunile ümbruskonnale, kus hall
taevas, udu ja lumine maa kokku sulasid. Looduses pole kokkusobimatuid värve –
ka talvel. Nii oli taevas, maa, vihm ja kogu see kontseptsioon nii täiuslik,
millele lisas hiljem vaatetornist nähtu oma punkti. Ehkki lõõtsuva tsükloni
kestel, kus tuul raputab püksisääri, on kogu see loodu kaleidoskoop perfektne. Leitud suurepärane
kontseptsioon nii igavate värvide nagu valge ja kall parim kooslus.
Kaunis järvevaade
sigadele
Eestis ringi käies jääb mulje, et nõukogude võimu sõjavägi
võttis enda ainukasutsse parimate vaadete ja looduslikult kaunite maastikega
alad. Matkates aga Vooremaal tundub, et laudad on ehitatud parimate vaadetega
järvedele. Nõnda võisid nautida tõusvat päikest kas varajased lüpsjad või
hoopis sead, kes laudaaknast mõhnades paistvaid järvesilmu võisid vaadata.
Ühe sellise juures võtsime lõunapakid lahti ja nautisime
kaasavõetut. Laut oli mahajäetud, kuid aeg-ajalt torkas ninna lägahais. Mõne
koha puhul ongi nii, et aeg teeb oma töö, aga hais jääb ikka. Meie
maitsmismeeli see aga ei häirinud, sest vaade ja tuulevarjus olek tasakaalustas
kõik.
Sirged ja voored
Lõputult sirged kruusateed, kauged voored ja nende nõgudes
järved jätsid omajagu sügava mälestuse. Mõtlen, et kui windowz xpee tuli siis
sellel oli taustaks üks pilt „bliss“. Kujutades üht kaunist maastikku siis just
sellise võiks Vooremaalt saada iga kell oma aknast välja vaadates. See pilt jäi
pea kõigile kasutajatele avaleheks, sest oli piisavalt ilus, et seda mitte
välja vahetada. XP püsib jonnakalt kasutajate arvutites.
Kinnisvaraportaalidest maamaju vaadates ja tulemust hinna
järgi järjestades algab miskipärast pea alati objektide aadressid Jõgevamaaga. Ma
enam ei saa aru miks.
Majadest möödudes haukusid koerad, nende hoovides olid
sinised Belarusi traktorid ning kõrval eemal romula, kus vanad autorüsad
roostetasid. Majad olid osalt rehielamud, mõned uuemad palkmajad.
Paavo-Peeter viskas nalja, et rehielamu on on tänapäevases
mõttes nagu kodukontor. Ühes osas elad ja teises osas teed tööd (peksad reht).
Niisiis pole midagi uut töö ja eralu ühendamises.
Nava külas, kust jõuab Pikkjärvest tulev oja oli mäe otsas
lahe talu, mille hooneteansambi hulka kuulus ka puu otsa ehitatu onn. Sõna
otses mõttes treehouse või laste
paradiis.
Neis taludest mööda kõndinutena algas taas sirge tee läbi
külavahe põldude poole. Tuul oli vastu ja kohe-kohe pidi olema paista meie
esimen potentsiaalne laagripaik. Matsime selle mõtte aga ühisel nõul, et järve
ääres ja tuule käes poleks kuigi mugav telkida ning asusime teele järgmise
voorekünka poole. Sellest üles ronimine nõudis juba pingutust ning päevatekond
andis endast märku. Marco vaatas kella ning mainis, kui palju aega jääb päikese
loojumiseni.
Laagrikoht – super
Mõnisada meetrit eelmal leidsime mõne kõrgema kuuse varjus
suurepärase laagrikoha. Kõige uskumatum on aga see, et jätsime kotid maha ning
läksime veel paremat laagrikohta otsima. Ragistasime Andrese ja Marcoga läbi
võserikud ja ronisime üle küngaste, aga midagi head ei paistnud kuskilt.
Jõudsime tagasi ja hakkas vaikselt hämarduma. Asusime telke üles panema ning
puid lõkkematerjalideks tassima, ehitasime pingid istumiseks ja nautisime
ehtsat campingut.
Ühel hetkel lähenes T40 koos palgikoormaga. Esmalt
eemaldudes pisut ja seejärel otse meie poole. Kartsime, et traktorist või
metsaomanik nõuab meilt lõkke kustutamist ning ähvardab eitea millega. Marco
isegi ütles, et ma lõkkesse puid ei lisaks. Mees traktoris aga sõitis rahumeeli
minema ega aeglustanud hetkekski ühtlaselt törisevat diislit.
