Monday, February 28, 2011

Aegna jäämatk 27.02.2011


 Seltskond: Martti, Antix, Marco, Andres
Kokku läbitud: 16,3km
Aeg: 3:52h

Mõte Aegnat avastama minna tekkis meil (Marttil, Marcol ja Antixil) eelmise seikluse ajal ning siis tundus see kuidagi ekstreemse heietusena. Mõni päev hiljem teatas Marco, et leidis kuskilt foorumitest infot, et pidi täiesti tehtav matk olema. Kõik oli klaar – samahästi kui tehtud.

Alustasime Rohuneemelt (Eesti Lootsi sadamast edasi sõita ja paremale keerata). Jätsime auto tee veerde ning suundusime jääle. Varustuseks oli mul kaasas 50 m ronimisköit (igaks juhuks, kui keegi peaks soovima ujuda), lisajope, soe tee termoses, taskunuga, pealamp. Jalas olid matkasaapad bahillidega (bahille otseselt vaja ei läinud, sest lumi kandis hästi).

Huvitaval kombel on Google Maps saanud aru laevateedest veidi teisiti, kui tegelikkuses ning seetõttu ületasime “laevatee” probleemideta. 


Päikesepaistelist ilma olid tulnud nautima ka hulk erinevate harrastustega kodanikke. Mõnigi oli tulnud ja neljarattalise sõbra ka kaasa võtnud, et külg ees merejääl sõitu harrastada. Üks seltskond oli suisa maasturiga tulnud, et jääkonarustelt hüppeid sooritada. Neist ralliharrastajatest maha jääv plastipuru reetis mõne sohvri pilvisemat hetke sel muidu pilvitus talvepühapäevas. Jõudnud Aegna saareni otsustasime minna üle saare, et aega säästa ja kaugemale merele matkata. Metsavaikus rannamändide vahel kestis täpselt niikaua, kui keegi kauguses meile taas meelde tuletas, et kuskil on tõusev rallitäht, kes tänavasõidukiga jonnakalt pöörete piirajat testib.

Teisel pool saart polnud enam autojälgi. Polnud kohati üldse mingeid jälgi. Jäälahvandused vaheldusid siledate jääplatsidega, kuhu oli õrn jää-lume kristallidest muster tekkinud. Aina laskuv päike hakkas altpoolt valgustama jääkuhilaid. Tekkiv värvigamma oli vahel rohkem sinakam, teiselt poolt jällegi rohekam, õhukesed jäämoodustised olid sootuks kollased. 


Järgmiseks sihiks seadsime meremärgi, mida algselt pidasime ekslikult Tallinna Majakaks. See tundus silmaga mõõtes nii lähedal olevat, kuid kohale jõudes oli päike kohe-kohe loojumas. Ronisime kõrgemale jääkuhilale ning sõime kaasa võetud matkatoite (Jänksid, lihapallid, saiakesed). Soe tee päikseloojangul, jääkuhilate vahel. Kaugemal libisemas mööda vabamat vett mõni laev. Kõik tundus nagu oleks kuskil arktilises loodusfilmis. Puudusid vaid eemal jalutavad jääkarud ning hülged.




Olen kindel, et Andres pole varem kolmjalga jääkuhilale asetanud. Aritmeetika taibuka praktikuna tuleb tema saavutust tähele panna. Grupipilt sai tehtud.

Tagasitee osutus põnevaks, sest päike paistis nüüd loojununa vaid pilvede peegeldusena ning enamasti vaatas iga mees oma jalge ette. Konarused jääl hoidsid tihti suurema libastumise ära, kuid ikkagi – pilgud olid kõigil maas (jääs). Ühel hetkel hüüatab Antix talle omase tagasihoidliku hõikena: “kuidagi läigib seal eespool”. Järgmisel hetkel vaatasime 20 m eespool askeldavaid luiki. Vaba vesi oli siinsamas ja laevatee lähedus oli kinnisjää tükkideks teinud. Kõndisime üsna mitusada meetrit tagasi ja võtsime rohkem saarepoolsema sihi. 











Üsna matka alguses oli Marco öelnud, et pole midagi nii ekstreemne matk. Ühtäkki end õõtsuvalt lahvanduselt leides, piiksus minu pulsikell peak’i.

Kauni õhtutaeva taustal otsisime otsemat teed mööda saare äärt. Ühel hetkel kõlas Andrese hoiatus tagantpoolt, et ees on vesi. Jäin paigale seisma ja järgmisel hetkel tegin sammu tagasi. Jääpank, millel seisin, oli samuti lahti ja õõtsus. Pilku kaugemale tõstes oli näha küll ähmast veepeegeldust, kuid sinna suunas heidetud jääkamakas paiskus halastamatult vette. Ma vaid ohkasin, et pool meetrit. Olin vaid poole meetri kaugusel vette astumast.

Aegna sadamakaini jõudes lülitasime sisse pealambid, sõime Andrese kamashokolaadi ära ja kuulatasime, kuidas meri õõtsus ja praksus. On nii huvitav, et just öösiti aktiviseeruvad inimmeeled, mis vähest valgust kompenseerides üritavad helimaailmast värvikalt pilte manada. Praksuv ja jäiselt nagisev meri on midagi õudsat. Keerad pealambi maksimumini, võtad maamärgi sihiks ja põrutad kuvale maale.  

 



Sunday, February 20, 2011

Kakerdaja rabamatk 19.02.11


Öises kahkjas kuuvalguses võib põlvini lumes kahlates vaid aimata, kus võib lookleda matkarada tähistav laudtee. Sellest pole midagi, sest lumekoorik kannab ja rabamändide pikad varjud aitavad suunda hoida. Linnast tulnuna hakkab kõrvadel suisa valus, kui matkasaabaste lumekrudin kord kõigil kolmel matkajal lakkab ning vaikuses seisatame. Mitte ainsatki heli, mitte hetkekski ei liigu õhk meie umber.
Mõne aja pärast avastan, et näomask hakkab jäätuma lõua kuju järgi ning sõrmeotsad tunnevad hoolimata paksudest kinnastest külma puudutust. Lume krudin on üksluiselt uinutav ja rabamätaste täistuisanud kontuurid lainetavad mõhnastikena üle kauge välja. Üksik rabajärv saab ületatud ootamatult kiiresti ning siit edasi on isegi suusatajad keeldunud minemast. Minu esimesed sammud bahillides põlvini lumes, esimesed jäljed puutumata lumel, ehk esimest korda sel talvel vaatan enda sisse ja mõtlen oma jälgedest. Jäägu need siis nii sügavad kui tahes. Olgu või mereliival enne laine tulekut, või matkasaabas kevadisel lumekoorikul.
Kas homme tuleb seltskond matkajaid ning avastab kolm järjepaari lumel teelt kõrvale astumas. Alati on keeruline, kui tee läheb kaheks. Aga ikkagi. Kuhu ma oma jälgi jätan?