Öises kahkjas kuuvalguses võib põlvini lumes kahlates vaid aimata, kus võib lookleda matkarada tähistav laudtee. Sellest pole midagi, sest lumekoorik kannab ja rabamändide pikad varjud aitavad suunda hoida. Linnast tulnuna hakkab kõrvadel suisa valus, kui matkasaabaste lumekrudin kord kõigil kolmel matkajal lakkab ning vaikuses seisatame. Mitte ainsatki heli, mitte hetkekski ei liigu õhk meie umber.
Mõne aja pärast avastan, et näomask hakkab jäätuma lõua kuju järgi ning sõrmeotsad tunnevad hoolimata paksudest kinnastest külma puudutust. Lume krudin on üksluiselt uinutav ja rabamätaste täistuisanud kontuurid lainetavad mõhnastikena üle kauge välja. Üksik rabajärv saab ületatud ootamatult kiiresti ning siit edasi on isegi suusatajad keeldunud minemast. Minu esimesed sammud bahillides põlvini lumes, esimesed jäljed puutumata lumel, ehk esimest korda sel talvel vaatan enda sisse ja mõtlen oma jälgedest. Jäägu need siis nii sügavad kui tahes. Olgu või mereliival enne laine tulekut, või matkasaabas kevadisel lumekoorikul.
Kas homme tuleb seltskond matkajaid ning avastab kolm järjepaari lumel teelt kõrvale astumas. Alati on keeruline, kui tee läheb kaheks. Aga ikkagi. Kuhu ma oma jälgi jätan?
No comments:
Post a Comment