Viru rabas peale jõule

Andres kutsus mind Viru rappa. See koht on jäänud varem külastamata, sest kui olen varem rabaradadelt tulnuna kellelegi poetanud, et just sookailude vahelt tulen siis kohe vastu küsitud: "kas Viru Rabast?". Küllap siis populaarne koht. Ka siis kui suvel Võsule on sõidetud siis alati parkla autosid täis ja kõneleb iseenda eest. Kui silmad kinni panen ja rabale mõtlen siis pigem tulevad sellised märksõnad pähe nagu: vaikus, rahu, üksindus, tuul. Seda kogeb näiteks Kakerdajas või Marimetsas (Andres kinnitas ka viimast).

Aga täna otsustas loodus kompenseerida mõningase ebamugavuse oma vaatemängulise päikese-pilvede-lume naudinguga. Tumedate pilvede vastu paistsid madalad päikesekiired, mis peale lumise metsa tundus väga müstiline. Rabas tornist seda tumesinist pilvemüüri vaadates ei häirinud põrmugi kaugusest kostuv maantee. Loodusel oli lihtsalt oma plaan, et pakkuda ja jätta pakutu meelde.

Nii mõnigi kord kui minna suurte ja ülesköetud ootustega vastu eesootavale ja paljulubavale seiklusele, siis võib naasta tühja tundega. Kuid täna, täiesti ootamatult, oli kogu see variatsioonide kaleidoskoop ja talvised värvid nii ehtsad värsked.

Mulle valmistab alati ebamugavust, kui kõndida metsarajal ja laudteel ning kohtad vastutulijaid. Viru Rabas tavaliselt ei tervitata, sest rahvast on palju. Aga osadele vastutulijatele saab terekest ikka öelda. Seda on inimese näost näha, kas ta seda ootab või mitte.

Tahtsin loodusele ka lihtsalt täna tere öelda. Ta ütles lahkelt vastu. Ja avas ennast nagu alati.

Andrese jutustus piltides
Pilte: