Talvematk Kõrvemaal ja kevade alguse tähistamine

19-20 Märts 2016

Osalejad:
Marko
Antix
Paavo-Peeter
Martti

Läbitud jalgsi kokku 15 km

1. Päev (Lae GPX fail)
http://www.sports-tracker.com/workout/martti77/56ed5713e4b02d4de50af36b
2. Päev (Lae GPX fail)
http://www.sports-tracker.com/workout/martti77/56ee6f7be4b036d456e89614

Jussi parkla või Koersild

Teekond päikesepaistelisel Kõnnumaal oli nii välja kutsuv, et oleks tahtnud juba poolel teel välja karata ja astuma hakata. Kuna sel korral oli plaanis lihtsalt kuhugi suunas liikuma hakata olin erakordselt suures ootusärevuses, sest sellised matkad mulle just meeldivadki. Mulle vähemalt tundus, et eelmisel matkal, millel ma ei osalenud, oli seltskond kokku leppinud, et minnakse loodust nautima ja ma sattusin nüüd meeldivalt kõige selle keskele. Tallinnast sõitu alustades teadsin vaid, et Kõrvemaale on minek ja sealt viivad meid loomarajad õigesse kohta just niikaugele kuhu jaksame minna.

Soodla jõe ületamine

Puutumatu loodus asub mõnesaja sammu kaugusel harilikust matkarajast, juba sealt kust märkad vaid metsloomade jälgi. Soodla jõeluht oli jala all meeldiv, sest päevane päike oli seda tublisti sulatanud ja seejärel jälle külmetanud piisavalt kõvaks.
Jõgi oli koolmekohtades täiesti lahtine, aga sealt, kus veevool aeglasem oma 5cm jää all. Selle ületamine toimus ettevaatlikult ent pidasin oluliseks siiski kotti järel lohistada.
Jõgi just ületatud:

Enne Jussi lagendikuni jõudmist istusime maas ja võtsime päikest. Sõime kommi ja vaatasime ümbrust. Kuidagi viis mõte selleni, et kogu energia, mis meil siin kasutada on pärineb Päikeselt. See esmane energaallikas, mis loodi sõnaga "Saagu valgus!" Ja valgus sai. Ja Jumal nägi, et valgus oli hea...

Jussi lagendik

Jõudnud lagendiku servale tervitasid meid tsivilisatsioonist metsa pagenud inimesed. Väikesed ja suured koos koertega eri tõugudest. Sõbralik matkamehe tervitus ja jätkasime rada sealt, kus inimeste järjed lõppesid ning kuhu Antix suunda juhatas. Mulle tundub, et tal on selle suunaga kuidagi teistmoodi suhe, sest tajub väga hästi, kuhu suunas minna. Varasemast kokkulepitud kirde suund sai Antixi poolt tihti korrigeeritud.

Veel 300 meetrit...

Kõrgendikud asendusid rabadega ja siis vaheldumisi jälle rabasaari, sood ja metsa. Kinnikülmunud lumekamar kandis siis, kui sellele oli peale paistnud päike. Varjulisemates kohtades vajus saabas läbi ja Marco kui ka Paavo-Peeter said saapa märjaks. Kui lumekamarast turritasid välja sookailud siis võis olla kindel, et sinna jalg sügavamalt ka sisse vajub. Need väge täis taimed suudavad vist soost soojema vee ülespoole vinnata või miskitpidi jää veeks muuta nõnda, et koorikut tekkida ei lase.
Ühele soosaarele jõudnutena märkasime kauguses suusatavat paarikest täiesti ei-tea-kus rabas. Arvasime, et oleme ise täiesti metsikus looduses, kus kellegi jälg pole astunud.

Lõunapausiks oli arvestatud Valgejõe kallas, milleni 300 meetrit pidi veel olema. Kui nälg kallal siis kuidagi need meetrid venivad pikemaks. Eriti  kui jalg vajub koorikust läbi ja tundub nagu kõnniksid trepist üles, mitte nagu mööda maad.

Kopra näritud mänd ja lõuna

Ma olen oma lapsele rääkinud, et koprad need tegelased söövad lehtpuu koort, sest seal pole vaiku, mis nende hambad kinni kitiks. Lõunapausiks sai aga valitud just selline koht, kus koprad üsna mitu palgimändi olid ära kuivatanud - üks neist värskelt järatud tüvi.

Valgejõe ääres laagrisse

Marco bensiinil töötav põleti ajas vee keema ning külma tuult trotsides mõjus kosutav lõuna suurepäraselt. Vaatasin salapärast jõge süües ise samal ajal kiirnuudleid Andrese jagatud lihakonserviga. Lumi, talv ja nullilähedane vesi. Koprad, kosutav söök, väikene väsimus ja lõõgastav hetk kotile pikali heites. Mõttevahetused neil hetkedel muutuvad aina lühemateks, aga emotsioonid ja mälestused seda selgemateks. 

Jätkates teekonda Valgejõe kaldal, miga agarad koprad raielankidena puhastanud olid sai ägedaks katsumuseks, sest risti-rästi langetatud puud moodustasid koos ojadega paraja laburündi. See oli nende mängumaa - kuningriik või vaba ja metsiku looduse floora/fauna. 

Meie tee viis laagrikohani, mis oli ideaalne. Lõkkepuid külluses koos maalilise vaatega jõele. Lisaks siledad telkimisplatsid.
Tegi pingi vanast tankisilla palgist, sest teadsin, et lõkke ääres on tore pingil istuda. Marco ja Andres panid telke üles ja teised otsisid metsast puid.
Päike oli jõudnud männilatvadest allapoole, kui laager oli püsti ja lõkkepuud varutud.
Matkajutud, naljad, finlandmän :) jm oli õdus ja äge. Kurvastas vaid Andrese kehv enesetunne ning see, et ta varem soovis puhkama minna.

Metsas saab õhtust väga ruttu öö ning 22 paiku olime magamiskottides.

Hommik ja külm

Andres oli lõkkes keetnud endale pudelisse vett, et seda kaissu võtta ja soojendina kasutada. Mina ei viitsinud väga vaeva näha ka saabaste kuivatamisega, millega kõik teised ametis olid. Paavo-Peeter suisa pani otsat oma kirsa põlema.

Aga nagu Marco hommikul deklareeris -15C külmast siis ei teatsin, et minu vasaku jala väike varvas ei külmetanud öösel asjata. Küllap oli külm. Ja saapad selle külmaga kivikõvaks muutnud ning ei tahnud üldse jalga minna ning kui läksidki siis oli olemine väga sant. Meeleldi tuuseldasin ringi ja otsisin tulehaktatust, et vähegi liikuda saaks. 

Laager kokku ja autoni tagasi

Laagri kokkupakkimine loob sellise pisut melanhoolse tunde, aga samas annab nagu ka lootuse uue päeva väljakutseteks. Ühtpidi nagu kurb maha jätta juba koduseks saanud paika ja teistpidi ootusärevuse emotsioon kõige uue vastu. Rändaja mõtted, sõnad ja teod.