Talvematk Kõrvemaal ja kevade alguse tähistamine

19-20 Märts 2016

Osalejad:
Marko
Antix
Paavo-Peeter
Martti

Läbitud jalgsi kokku 15 km

1. Päev (Lae GPX fail)
http://www.sports-tracker.com/workout/martti77/56ed5713e4b02d4de50af36b
2. Päev (Lae GPX fail)
http://www.sports-tracker.com/workout/martti77/56ee6f7be4b036d456e89614

Jussi parkla või Koersild

Teekond päikesepaistelisel Kõnnumaal oli nii välja kutsuv, et oleks tahtnud juba poolel teel välja karata ja astuma hakata. Kuna sel korral oli plaanis lihtsalt kuhugi suunas liikuma hakata olin erakordselt suures ootusärevuses, sest sellised matkad mulle just meeldivadki. Mulle vähemalt tundus, et eelmisel matkal, millel ma ei osalenud, oli seltskond kokku leppinud, et minnakse loodust nautima ja ma sattusin nüüd meeldivalt kõige selle keskele. Tallinnast sõitu alustades teadsin vaid, et Kõrvemaale on minek ja sealt viivad meid loomarajad õigesse kohta just niikaugele kuhu jaksame minna.

Soodla jõe ületamine

Puutumatu loodus asub mõnesaja sammu kaugusel harilikust matkarajast, juba sealt kust märkad vaid metsloomade jälgi. Soodla jõeluht oli jala all meeldiv, sest päevane päike oli seda tublisti sulatanud ja seejärel jälle külmetanud piisavalt kõvaks.
Jõgi oli koolmekohtades täiesti lahtine, aga sealt, kus veevool aeglasem oma 5cm jää all. Selle ületamine toimus ettevaatlikult ent pidasin oluliseks siiski kotti järel lohistada.
Jõgi just ületatud:

Enne Jussi lagendikuni jõudmist istusime maas ja võtsime päikest. Sõime kommi ja vaatasime ümbrust. Kuidagi viis mõte selleni, et kogu energia, mis meil siin kasutada on pärineb Päikeselt. See esmane energaallikas, mis loodi sõnaga "Saagu valgus!" Ja valgus sai. Ja Jumal nägi, et valgus oli hea...

Jussi lagendik

Jõudnud lagendiku servale tervitasid meid tsivilisatsioonist metsa pagenud inimesed. Väikesed ja suured koos koertega eri tõugudest. Sõbralik matkamehe tervitus ja jätkasime rada sealt, kus inimeste järjed lõppesid ning kuhu Antix suunda juhatas. Mulle tundub, et tal on selle suunaga kuidagi teistmoodi suhe, sest tajub väga hästi, kuhu suunas minna. Varasemast kokkulepitud kirde suund sai Antixi poolt tihti korrigeeritud.

Veel 300 meetrit...

Kõrgendikud asendusid rabadega ja siis vaheldumisi jälle rabasaari, sood ja metsa. Kinnikülmunud lumekamar kandis siis, kui sellele oli peale paistnud päike. Varjulisemates kohtades vajus saabas läbi ja Marco kui ka Paavo-Peeter said saapa märjaks. Kui lumekamarast turritasid välja sookailud siis võis olla kindel, et sinna jalg sügavamalt ka sisse vajub. Need väge täis taimed suudavad vist soost soojema vee ülespoole vinnata või miskitpidi jää veeks muuta nõnda, et koorikut tekkida ei lase.
Ühele soosaarele jõudnutena märkasime kauguses suusatavat paarikest täiesti ei-tea-kus rabas. Arvasime, et oleme ise täiesti metsikus looduses, kus kellegi jälg pole astunud.

Lõunapausiks oli arvestatud Valgejõe kallas, milleni 300 meetrit pidi veel olema. Kui nälg kallal siis kuidagi need meetrid venivad pikemaks. Eriti  kui jalg vajub koorikust läbi ja tundub nagu kõnniksid trepist üles, mitte nagu mööda maad.

Kopra näritud mänd ja lõuna

Ma olen oma lapsele rääkinud, et koprad need tegelased söövad lehtpuu koort, sest seal pole vaiku, mis nende hambad kinni kitiks. Lõunapausiks sai aga valitud just selline koht, kus koprad üsna mitu palgimändi olid ära kuivatanud - üks neist värskelt järatud tüvi.

Valgejõe ääres laagrisse

Marco bensiinil töötav põleti ajas vee keema ning külma tuult trotsides mõjus kosutav lõuna suurepäraselt. Vaatasin salapärast jõge süües ise samal ajal kiirnuudleid Andrese jagatud lihakonserviga. Lumi, talv ja nullilähedane vesi. Koprad, kosutav söök, väikene väsimus ja lõõgastav hetk kotile pikali heites. Mõttevahetused neil hetkedel muutuvad aina lühemateks, aga emotsioonid ja mälestused seda selgemateks. 

Jätkates teekonda Valgejõe kaldal, miga agarad koprad raielankidena puhastanud olid sai ägedaks katsumuseks, sest risti-rästi langetatud puud moodustasid koos ojadega paraja laburündi. See oli nende mängumaa - kuningriik või vaba ja metsiku looduse floora/fauna. 

Meie tee viis laagrikohani, mis oli ideaalne. Lõkkepuid külluses koos maalilise vaatega jõele. Lisaks siledad telkimisplatsid.
Tegi pingi vanast tankisilla palgist, sest teadsin, et lõkke ääres on tore pingil istuda. Marco ja Andres panid telke üles ja teised otsisid metsast puid.
Päike oli jõudnud männilatvadest allapoole, kui laager oli püsti ja lõkkepuud varutud.
Matkajutud, naljad, finlandmän :) jm oli õdus ja äge. Kurvastas vaid Andrese kehv enesetunne ning see, et ta varem soovis puhkama minna.

Metsas saab õhtust väga ruttu öö ning 22 paiku olime magamiskottides.

Hommik ja külm

Andres oli lõkkes keetnud endale pudelisse vett, et seda kaissu võtta ja soojendina kasutada. Mina ei viitsinud väga vaeva näha ka saabaste kuivatamisega, millega kõik teised ametis olid. Paavo-Peeter suisa pani otsat oma kirsa põlema.

Aga nagu Marco hommikul deklareeris -15C külmast siis ei teatsin, et minu vasaku jala väike varvas ei külmetanud öösel asjata. Küllap oli külm. Ja saapad selle külmaga kivikõvaks muutnud ning ei tahnud üldse jalga minna ning kui läksidki siis oli olemine väga sant. Meeleldi tuuseldasin ringi ja otsisin tulehaktatust, et vähegi liikuda saaks. 

Laager kokku ja autoni tagasi

Laagri kokkupakkimine loob sellise pisut melanhoolse tunde, aga samas annab nagu ka lootuse uue päeva väljakutseteks. Ühtpidi nagu kurb maha jätta juba koduseks saanud paika ja teistpidi ootusärevuse emotsioon kõige uue vastu. Rändaja mõtted, sõnad ja teod.

Hilissügise matk Nõval

7-8 November 2015

Osalejad:
Marco
Antix
Andres
Paavo-Peeter

Läbitud jalgsi kokku ca 27 km.

1. päev (allalaadimseks: GPX)
http://www.sports-tracker.com/workout/martti77/563de7bfe4b0be5a1ca89c5a

2. päev (allalaadimiseks: GPX)
http://www.sports-tracker.com/workout/martti77/563f3353e4b0e0c702e69db0

Andrese pildid

Paavo-Peetri pildid

Martti Pildid

Marco Pildid proovin ka saada (need olid meilis)

Naissaarel 18.07

Rattaseiklus

Link: http://www.sports-tracker.com/workout/martti77/55a95763e4b094b7767ebf0a

Vooremaa (täiendamisel)

„Üha kasvab eraautode arv, järjest kagemale kodupaigast viivad matkateed. Autokummid sahisevad Kalingradi lähiste alleedel ja Krimmi mägiteedel. Tallinnast peale hakkab kihutamine, roolihoidjal silm asfaldil, kaassõitjal raamatus. Kuid just siinsamas on, mida tasuks hoolikamalt vaadata – ja mitte üksnes läbi autoakna“. (33 Puhkepäevamatka Tallinnlasele (H.Gustavson; S. Künnapuu). Kirjastus „Eesti Raamat“ 1978 – Kristjan kinkis sünnipäevaks).

Mõte minna Vooremaale ei tulnud vist Andresel just sellepärast, et just Saadjärve kant väga tuntud oleks, vaid et lugeda järgmine osa pikast (Oandu-Ikla) matkateest läbituks. Olen ise sealt vaid autoga mööda sõitnud üksikute peatustega Elistveres ja Jõgeval, kuid ei midagi enamat. Nähtu-kogetu valmistas igal juhul suure üllatuse.

Hommik (06.02)

Ärkasin oma 40 min varem, et rongile jõuda, mis Balti Jaama viis. Sain hommikul end korralikult soojaks joosta, sest keegi lastest oli seinakella tublisti tagasi keeranud ja kui juhtusin telefoni vaatama, siis tormasin välja. Kohe pärast uste sulgumist kõlas vile ja kuna olin esialgu ainuke reisija siis lubas piletimüüja mul pisut hinge tõmmata. Olin päris hingetu, sest kott oli varustust täis.

Jõudnud jaama, astusin rongilt maha ning tervitasin sõpru, kes olid perroonil. Kaugele polnud aga põhjust minna, sest sama le rongile tuli tagasi astuda ning koht sisse võtta.

Taevas oli hall ja lund oli vaid väikese kirme jagu. Rongi sigines Ülemistelt pisut rohkem rahvast, kuid olime ikka väga mugavalt üle mitme istmerea end sisse seadnud. Mida kaugemale linnast, seda kiiremaks läks sõit ning lumi muutus üha paksemaks.

Rong ja tee on alati omavahel kuidagi kokku sobinud. Moodsas vagunis ei olnud küll kirbet kivisöehaisu, mis teesamovare soojendaks, kuid selle asemel oli termosetäis magusat vaarikateed ,värskelt lõhnav interjöör ning telefon laadimas pistikust. Kuidagi Eesti moodi ja õige.

Tabivere

Peatus enne Tabivere’t (Kaarepere) hakkas Andres juba kotti selga ajama. Tema eeskujul sikutati bahille ja kohmitseti pambud minekuvalmis. Olles rongilt maha astunud ootas „porgand“ minutikese enne ärasõitu. Kuulsin mitu korda vilet (selline spordivile laadne...) vaatasin mitu korda tagasi, et kas rongijuht vilistab enne ärasõitu (nagu vanasti) või mis värk. Ehk keegi tahab öelda, et miskit jäi maha? Selgus, aga, et Petsi uue koti küljes rippus pandla küljes seesama vile, mida puhuti. Niipalju siis rongiromantikast.

Algus

Ületanud Piibe maantee asusime külavaheteedele, mis meid Elistvere poole viis. Jõudnud ühe viljakuivati juurde, oli korduvalt märgata ühe päevinäinud Nissani edasi-tagasi sõitmist. Kui varasemalt möödunud bemm meid signaaliga kostitas, siis selle sohver oli muhedam kuju. Hiljem nägime kuidas mees autost välja astus ja postkastidesse lehti viis. Antix veel küsis, et kas ta postkastidest lehti võttis või hoopis pani. Kinnitasin, et tegemist oli postivedajaga.

Elistvere

Peale mõningast diskussiooni otsustasime Elistvere loomaparki külastada ehkki seal tuli omajagu aega veeta, sest jõudsime sinna tunnike varem, kui väravad avati. Kohalik kohvik oli nähtavasti suletud, kuna Marco, käies vaatamas, leidis eest lükkamata lume ja pimedad aknad. Jäätisekohvik koos raamatukoguga olid lukus ning talvine külake mõjus hakkide kraaksumise näol pisut trööstitult. Autode voorimine vaid ühes suunas sai selgituse hiljem loomapargi müüjannalt, et läheduses on toimumas kalapüügivõistlus.

Loomapargis oli karumõmm, kes puuris uimaselt ringi tuias ja armsalt otsa vaatas. Kaugemalt leidsime kitsed ja ühes taras kargles ühe sarvega hirv. Liikudes aga põtrade juurde jõudsin ma just selleks ajaks, kui Andres ühega neist mõtteid vahetas. Andreselt tuli mingi seletamatu häälitsus ja põder vastas talle umbes samal toonil. Antix oli aga enne ilvese juures mulle ühe nalja rääkinud ning seepeale luksusin mis kole, siis põder ehmatas kangesti ja seepeale katkes Andrese ja looma vestlus mõneks ajaks. Aga põder tuli tagasi ja vestlus jätkus...

Sead oli Aafrika katku pärast ära viidud, kuid Piisonid olid ja vaatasid meid suurte pruunide silmadega. Närilised aga ei vaadanud sugugi, vaid pigem magasid teineteise kaisus.

Tagasi peamajas olles vajusime hetkeks diivanile ja vaatasime praksuvat tuld. Oli mugav ja õdune olla.

Torn

Teekond Elistverest viis meid mööda matkarada edasi kuni jõudsime Raigastvere tornini. Teel sinna puhus tuul vihma näkku ja prillid muutusid uduseks. Aeg-ajal tõstsin pilgu kaunile ümbruskonnale, kus hall taevas, udu ja lumine maa kokku sulasid. Looduses pole kokkusobimatuid värve – ka talvel. Nii oli taevas, maa, vihm ja kogu see kontseptsioon nii täiuslik, millele lisas hiljem vaatetornist nähtu oma punkti. Ehkki lõõtsuva tsükloni kestel, kus tuul raputab püksisääri, on kogu see loodu  kaleidoskoop perfektne. Leitud suurepärane kontseptsioon nii igavate värvide nagu valge ja kall parim kooslus.

Kaunis järvevaade sigadele

Eestis ringi käies jääb mulje, et nõukogude võimu sõjavägi võttis enda ainukasutsse parimate vaadete ja looduslikult kaunite maastikega alad. Matkates aga Vooremaal tundub, et laudad on ehitatud parimate vaadetega järvedele. Nõnda võisid nautida tõusvat päikest kas varajased lüpsjad või hoopis sead, kes laudaaknast mõhnades paistvaid järvesilmu võisid vaadata.

Ühe sellise juures võtsime lõunapakid lahti ja nautisime kaasavõetut. Laut oli mahajäetud, kuid aeg-ajalt torkas ninna lägahais. Mõne koha puhul ongi nii, et aeg teeb oma töö, aga hais jääb ikka. Meie maitsmismeeli see aga ei häirinud, sest vaade ja tuulevarjus olek tasakaalustas kõik.

Sirged ja voored

Lõputult sirged kruusateed, kauged voored ja nende nõgudes järved jätsid omajagu sügava mälestuse. Mõtlen, et kui windowz xpee tuli siis sellel oli taustaks üks pilt „bliss“. Kujutades üht kaunist maastikku siis just sellise võiks Vooremaalt saada iga kell oma aknast välja vaadates. See pilt jäi pea kõigile kasutajatele avaleheks, sest oli piisavalt ilus, et seda mitte välja vahetada. XP püsib jonnakalt kasutajate arvutites.

Kinnisvaraportaalidest maamaju vaadates ja tulemust hinna järgi järjestades algab miskipärast pea alati objektide aadressid Jõgevamaaga. Ma enam ei saa aru miks.

Majadest möödudes haukusid koerad, nende hoovides olid sinised Belarusi traktorid ning kõrval eemal romula, kus vanad autorüsad roostetasid. Majad olid osalt rehielamud, mõned uuemad palkmajad.

Paavo-Peeter viskas nalja, et rehielamu on on tänapäevases mõttes nagu kodukontor. Ühes osas elad ja teises osas teed tööd (peksad reht). Niisiis pole midagi uut töö ja eralu ühendamises.

Nava külas, kust jõuab Pikkjärvest tulev oja oli mäe otsas lahe talu, mille hooneteansambi hulka kuulus ka puu otsa ehitatu onn. Sõna otses mõttes treehouse või laste paradiis.

Neis taludest mööda kõndinutena algas taas sirge tee läbi külavahe põldude poole. Tuul oli vastu ja kohe-kohe pidi olema paista meie esimen potentsiaalne laagripaik. Matsime selle mõtte aga ühisel nõul, et järve ääres ja tuule käes poleks kuigi mugav telkida ning asusime teele järgmise voorekünka poole. Sellest üles ronimine nõudis juba pingutust ning päevatekond andis endast märku. Marco vaatas kella ning mainis, kui palju aega jääb päikese loojumiseni.

Laagrikoht – super

Mõnisada meetrit eelmal leidsime mõne kõrgema kuuse varjus suurepärase laagrikoha. Kõige uskumatum on aga see, et jätsime kotid maha ning läksime veel paremat laagrikohta otsima. Ragistasime Andrese ja Marcoga läbi võserikud ja ronisime üle küngaste, aga midagi head ei paistnud kuskilt. Jõudsime tagasi ja hakkas vaikselt hämarduma. Asusime telke üles panema ning puid lõkkematerjalideks tassima, ehitasime pingid istumiseks ja nautisime ehtsat campingut.

Ühel hetkel lähenes T40 koos palgikoormaga. Esmalt eemaldudes pisut ja seejärel otse meie poole. Kartsime, et traktorist või metsaomanik nõuab meilt lõkke kustutamist ning ähvardab eitea millega. Marco isegi ütles, et ma lõkkesse puid ei lisaks. Mees traktoris aga sõitis rahumeeli minema ega aeglustanud hetkekski ühtlaselt törisevat diislit. 

Viru rabas peale jõule

Andres kutsus mind Viru rappa. See koht on jäänud varem külastamata, sest kui olen varem rabaradadelt tulnuna kellelegi poetanud, et just sookailude vahelt tulen siis kohe vastu küsitud: "kas Viru Rabast?". Küllap siis populaarne koht. Ka siis kui suvel Võsule on sõidetud siis alati parkla autosid täis ja kõneleb iseenda eest. Kui silmad kinni panen ja rabale mõtlen siis pigem tulevad sellised märksõnad pähe nagu: vaikus, rahu, üksindus, tuul. Seda kogeb näiteks Kakerdajas või Marimetsas (Andres kinnitas ka viimast).

Aga täna otsustas loodus kompenseerida mõningase ebamugavuse oma vaatemängulise päikese-pilvede-lume naudinguga. Tumedate pilvede vastu paistsid madalad päikesekiired, mis peale lumise metsa tundus väga müstiline. Rabas tornist seda tumesinist pilvemüüri vaadates ei häirinud põrmugi kaugusest kostuv maantee. Loodusel oli lihtsalt oma plaan, et pakkuda ja jätta pakutu meelde.

Nii mõnigi kord kui minna suurte ja ülesköetud ootustega vastu eesootavale ja paljulubavale seiklusele, siis võib naasta tühja tundega. Kuid täna, täiesti ootamatult, oli kogu see variatsioonide kaleidoskoop ja talvised värvid nii ehtsad värsked.

Mulle valmistab alati ebamugavust, kui kõndida metsarajal ja laudteel ning kohtad vastutulijaid. Viru Rabas tavaliselt ei tervitata, sest rahvast on palju. Aga osadele vastutulijatele saab terekest ikka öelda. Seda on inimese näost näha, kas ta seda ootab või mitte.

Tahtsin loodusele ka lihtsalt täna tere öelda. Ta ütles lahkelt vastu. Ja avas ennast nagu alati.

Andrese jutustus piltides
Pilte:

Päikest

Talv soojas toas. 

Lõhnav kuusk.

Tagasivaade. 

Sügis paistab tuppa