Seltskond: Andres Ello (korraldaja), Antix, Paavo-Peeter, Marco, Teet, Martti
Kokku läbitud: ??? (väga palju)
Aeg: 2 pikka päeva
GPX failid (Teedu failid, minu WP8 oskas Sports Trackeri kinni panna):
Esimene päev:
SIIN
Teine päev:
SIIN
Pildilingid:
Teet
Martti
Andres
Video veetakistuse läbimisest
Matkast
Matkahommikul ärkasin vara ja astusin
paljajalu õue. Oli soe hommik ning rõõmustasin 22-kraadise lõunatuule üle kell
7 hommikul. Pakkisin viimased asjad ning alustasin sõitu.
Hea seltskond ja tore jutt muudavad iga
teekonna lühemaks ning Rakvere möödus, nagu oleks sõitnud Kuusallu või midagi.
Kuna umbes kuu tagasi oli üks rekka Sämi silla pilbasteks sõitnud siis
kohtusime Marcoga Haljalas, kust algas Narva manatee ümbersõit.
Täiendanud Jõhvis varusid – kes sokke, kes
jäätist – jätkasime sõitu juba Vasknarva suunas. Kuremäe kuplid seljataga,
olime jõudnud mõningaste manööverduste järel Kuningakülla.
Kuningaküla
kunn
Kohtumine kohalikega on alati matkadel
olnud meelivaks kogemuseks, mis lisab väikest värvi. Isegi põgus kontakt on
piisav selleks, et üldjuhul tunda rõõmu inimestest, kes suurest linnast
väljaspool oma elu korraldavad. Nende elu-olu on tihti rohkem
kompromissiderohkem ja maailmapilt rohkem “jalad maas”.
Ka seekord kohtusime ühe laheda “onuga” kes
lahkelt piirkonna võlusid selgitas otsekui müües piirkonda kui turismimekat.
Andrese plaanidest kuuldes kohkust mees veidi ja teadis rääkida üleujutatud
aladest ja läbimatutest padrikutest. Pidasin teda pisut üle reageerivaks
tegelaseks, kes otsekui vanaema manitseks “oh tii hää latsõ, ärgõ tuud tiid küll
võtkõ”. Takkajärgi oligi mehel õigus…
Jätsime autod ja võtsime tee jalge alla.
Algus. Kivid
Kui esimesed sadakond meetrit kruusateed
meid kõrgepinge liinide juurde viis, siis lisaks sumisevatele traaatidele oli
õhus ka muud värelust tunda. Oli palav ja selg kippus juba niiskeks tõmbuma.
Autos näitas enne 27 kraadi (uskuda või mitte, kes teab). Aga tee muutus
killustikuseks ja sellel astuda oli omamoodi lõbus.
Metsa
Killustikuga kaetud teed olid aga sirged
nagu lennuki jälg sinuses taevas. Üks mõõtis taevakaare ühest äärest teiseni,
killustikutee aga lõppes umbes sealsamas kaugel, kus silm metsaviirgu seletas.
Järgmisel hetkel oli Andresel plaan metsa keerata ja see oli üks väga õige
mõte. Jõeületus toimus kaigaste toel ning igaüks pildistas-filmis täis akudega
tehnikaga, kuidas jaksas, kuid vette keegi ei kukkunud.
Pomm
Küllap Ida-Virumaal matkates võib
arvestada, et satud II maailmasõja jälgedele. Olgu selleks mõni vana kaevik,
lennukirusud või mõni lõhkekeha. Kuna minu pilk eksleb tihti kauguses metsas
või vastupidi oma nina ees siis mina kindlasti ei avastaks midagi sellist, mida
Andres hõigates kuulutas. Pomm.
Oli pommuudis, sest alles hiljuti oleksime
ratastega ühest mürsust üle sõitnud. Nüüd jälle.
Demineerimine
Andres juba helistaski demineerijatele ja
samal seltskond kaugemalt pildistas ja muidu uudistas. Oli teine mõnusasti jõe
veerel end sisse seadnud, maakarva, mudasel luhal, puujuure all.
Demineerijad lubasid Kohtla-Järvelt tulema
hakata. Ja tulidki.
Neid oodates jõudis iga mees, kes vähegi
soovis omale matkakepi meisterdada. Paavo-Petsi eeskujul muidugi. Tema
nihverdas seal ühe kena pihlaka endale pihku. Teised ka.
Vilistasin pommimeestele, Andres lehvitas.
Tulid rahulikud mehed (üks oli laheda vuntsiga nagu filmis, vägevad päikseprillid
ees). Tegid oma ekspertoimingud ära ja teisaldasid ohutusse kohta. Meid suunati
metsanurka, kus kaugelt kuulsime ja nägime lõhkekeha hävitamist. Olime kaugel,
aga tundsime lööklaine survet. Üks ehmunud vares tõusis männilt õhku. Kerkis
sutisupilv ja mets kajas. Oli elamus.
Soo
Veel mõned jõeületused, killustik,
kruusatee ja vahelduvad maastikud. Metsatüübid olid ühelpool teeäärt tihti
tüüpiline üleküpsenud mets, kus mahalangenud puid õgivad tuhanded üraskid ja
seened, teasel pool aga soostunud võpsikud, kus pokude vahelt turritasid
kõrkjad.
Ühel teelahkmel astusime teelt lahku. Kohe
nii lahku, et jalge alla jäi vaid rohtunud kraaviperv. Seda mööda kõndides
muutus tallaalune üha pehmemaks, sekka mõni terava tipuga pliiats, mille oli
teritanud kopra kollane kihv. Andres kirjus neid tõpraid, et kogu soo nüüd
ühtlane mülgas on. Kui Marco peatus, et bahille jalga tõmmata, siis mina
tundsin juba kerget niiskust oma matkatossus. Mis sest gooreteksist kui üle
tossuääre muda sisse vajub ja väiksese varba vahel villi hakkab looma.
Enam ei hüpanud keegi pokult pokule. Nüüd
kahlasime juba põlvini vees. Panin end korraks mõtlema, et olen kuskil
Austraalia soos ja ringi ujuvad krokodillid ja maod. Paavo-Pets oskaks kohe
kindlasti mainida mõne ultralight looduse survivali, kes kangastub discovery
hittidelt (aga mina ei oska).
Koprad olid kaevanud kanaleid, uputanud
sood ja rajanud kuhilaid. Otsisime teed soost välja ja jõudsime metsa. Ühel
kõrgemal künkal kuivatasime sokke ja väänasime vett välja.
Kaevikud ja lennukirusud
Soo seljataga, jõudsime metsa. Ühel
kõrgemal künkal oli kaevikute siksak ning nähtavad sõjategevuse jäljed –
mürsulehtrid, vanad padrunikohvrid ja ebamäärast kola. Isegi ader oli?!? Ehk
olid metsavennad hoopis. Kes teab.
Suundusime edasi ning leidsime lennuki
sabaosa, mis tunnistas väiksemat sorti teraslinnu viimaseid hetki. Alumiinium
on mõistagi täna uues elus mõne sõiduki mootoriplokk.
Poruni mets. Jõgi
Päike venitas puude varje üha pikemaks.
Poruni ürgmetsas olid need eriti pikad nendelt kõrgetelt sangleppadelt, mis
musta jõe veerel seisid. Vesi oli tõesti musta värvi.
Jõeveer meenutas lõunaeestilikke maastikke
nagu Piusa või Võhandu ääres peale Leevit. Samas mõjuvalt sünge oma sammaldunud
metsaaluste ja tumedate lehtpuutüvedega.
Ühtäkki jõgi laienes ja ühes päikeselises
kohas otsustasime korraks jalga puhata. Heitsin õnge vette, kuid mitte üks kala
ei tonksanud minu leivaraasu. Kaugemal rabas haug oma saaki ning kukus kägu.
Tegin ettepaneku siiasamasse laagrisse jääda, kuid Andres pidas paremaks siiski
ametlikku laagrikohta jõuda.
Õhtuse seljakotiupitamisega on niisuke
lugu, et esmalt annavad rangluud endast märku ja seejärel jalad.
Andres hõikas mulle, et ma polnudki ainus
kalastaja. Taamal silmasin vähemalt kolme mootropaati - neis ügaühes kes keris,
kes leotas ussi.
Laagriplats
Jõudnud kohale avanes meile kaunis vaade
laiale jõekäärule ja kaugemal podisevatele paatidele. Kui need meist möödusid
lehvitas kord pootsman, kord kapten heatahtlikult käega.
Telgid said püsti ja lõke lõi lõõmama,
taustal mõni kukkuv kägu. Üks lindudest tegi sellist kummalist häält nagu oleks
keegi pooltühja pudelisse puhunud. Väga veider.
Grillisime vorste, sõime oma õhtusöögid ja
nautisime vaadet jõele, mis üha tumedamaks muutus. Punane taevas ennustas
päikest ja kuumust.
Hommik
Kui Antix veemõnusid nautis, oli enamus
seltskonnast veel sügavas unes. Vaid Teet oli reipalt väljas ja puhus Antixiga
juttu. Oli soe hommik.
Kahiseva gaasipliidi ääres soojendasime
tumedat jõevett, mis sobis kartulipudruga imehästi. Marco mekkis oma põnevat
gurmeerooga ning kiitis takka. Mul oli veel Marcolt sünnipäevaks saadud
ekstreemhommikupuder alles ning kiitsin seda ka.
Metsas süüa hommikuputru keset lindude
väsimatud laulu oli vaimustav. Lisaks tuli üks metsvint, kelle lauluoskust kõik
teavad, oma kehavõlusid lähedalt näitama. Pets nautis. Teised ka.
Poruni mets valges
Kõndisime nüüd osa juba eile tuldud teed
tagasi. Pean tunnistama, et õhtusel ajal oli see mets kuidagi palju müstilisem.
Miskipärast oli valges kõik selle metsa saladused paljastatud nagu
mustkunstnikul, kes näitab kuidas ta oma trikke teeb. Ja tuldud tee ka muidugi.
See ongi vist nii, et kui kord juba kätt surutud, siis muutub inimene
tuttavaks, kui koos rännatud siis sõbraks. Mets sai läbi rännatud ja seega
sõbraks.
Leidsime ületuskoha, mis polnudki teab-mis
lihtne. Minu matkakepp vajus musta sügavikku ning pidin otsima tuge vaid jalge
alt libeldat palgilt. Marco viskas Teedule pikema toika, mis siiski põhja
ulatus ning töö lihtsamaks tegi. Paavo-Pets läks kindla peale ning julgestas
end kahe tugeva puurondiga.
Metsasiht. Tee. Kaevandused
Radadeta ürgmets, vahel mõni harv
metsasiht, murdunud puud ja pehkinud kännud. Ojad ja samblased metsaalused
vaheldumas kõrgemate kraavikallaste ja sigade tuhnitud aukudega. Ürgne ja
puutumatu ilu oma toores, metsikus koosluste hunnikus.
Teele jõudes oli tunne nagu tuleks pikalt
reisilt ja astuks sisse kodupoodi. Tee on nagu võimalus, mis võib Sind välja
viia ükskõik kuhu, ka koduni.
See tee viis meid edasi tõkkepuuni, mis
teatas roostetanud plangul “Eesti Põlevkivi”. Nagu hiljem Andres deklareeris
“tõkkepuu on autodele” – ei teinud me sellest suurt välja ja astusime samme
metsast välja.
Kusagil sumises alajaam, jooksid
elektriliinid. Astusime kruusaklibusel pinnal ja päike põletas palavalt.
Jõudsime kraavini, mis mõne paelahmaka
abiga kuivaks ületuseks valmis oli. Olime kaevanduste piirkonnas, kus kaugelt
kostus kallurautode müra ja suurte kopplaadurite poolt teisaldatud kivi
mürtsatusi kasti . Ainult need hiigelsuured kopad liikusid vaikides üle
metsaviiru.
Järv.
Kui seltskond kaevandusi uudistas, oli
Marco juba riided seljast heitnud ning astus kummalise tiigi poole. See oli
sellise sinaka veega, mis paistis hästi läbi ja paljastas väiksemad kaladki. Kalade
kombel olid enamus seltskonnast vees ja välja tulles kiitsid elamust. Kuna vees
käidi ikka aadamaülikonnas, siis kujutasime ette olukorda, kus mina ja Antix
piirivalvele selgitusi jagame, kuniks 4 alasti meest vaikselt mööda
paelahmakaid tiigist välja voorib.
Piirivalve
Nad tabasid meid “rutiinse kontrolli
käigus”.
Olime kahtlased. “Tavaliselt keegi siin nii
ei matka”- nentis korrapidaja ning helistas samaaegselt kellelegi selgitades,
et oleme leitud.
Kontrolliti dokumente, küsiti andmeid.
Lasti minna ja sooviti head matka jätku.
Teinekord me andku aga enne teada…
Tänasin piirivalvureid omal moel kui
ütlesin, et “tore on vaadata, et piir toimib”.
Vastu sain heakskiitva naeratuse ning sooja
pilgu. “Selleks ju piirivalve ongi” sõnas keskealine härra, sulges Patroli ukse
ning karmi mustriga rehvid keerutasid tolmu üles.
Sirge tee. Minuga on vist lõpp.
Tee kaevandustest välja on vist põrgu
sissepääsule liiga lähedal. Selles piirkonnas ekslesid minu varasemad
matkakaaslased Hillar, Tõnu ja Villu. Olen kuulnud lugusid, kus peale
kaevandustest pääsemist ja lõpuks süüa saades olid nad üksteisele looma pilguga
otsa vaadanud, ehkki söögiks olevat šokolaadi oli külluses. Olen ka kuulnud
kuidas kõrbes muutub unistatav miraažiks ja kättesaadavaks.
Kaevandusest välja viiv tee oli nagu kõrb:
liivane, kuiv, päike paistis lahipähe.
Paavo-Pets ütles mulle, et mul võib musta
pearäti sees olla päris palav. Kuna arvasin, et minu juuksed on heledamad kui
mu pearätt siis viskasingi selle kotti. Ja see oli viga.
Ühtäkki higistamine lakkas ja tekkis
oksendamise tunne. Tee läks vahepeal neljaks. Lõhkamistööde eest hoiatav silt
oli loetamatu, seltskond muutus rahvamassiks jne.
Olin lasknud õige aja mööda, millal juua
ning see maksis kätte. Nüüd jõin kuid see ei aidanud. Jäin grupist kohe maha,
kui liikuma hakati ja tundsin, et ei jõua enam.
Narva jõgi. Esimene kolmandik esimesest
kolmandikust.
Kaevanduste tee lõppes ning asusime peale
mõningasi käänakuid kõrgepinge liinide alusesse raiesmikku. Sealt edasi jõe
äärde.
Täpselt ei mäletagi kõiki seiku, sest
olukord oli väga paha. Liinide all kõndides oli elektri särisemine sama, mis
kõrvus helisevad suvalised aariad mõnest segasest ooperist. Kaugelt kostus
kõuemürinat ning Andres soovitas metsa pöörata.
Metsas tehtud paus oli korraks kosutav. Mu
emotsionaalne intelligentsus polnud kindlasti miski, mida suutnuks ses hetkes
kontrollida ja teadsin, et iga hetk võin olla ebaviisakas, nõme ja otsekohene.
Kartsin lihtsalt iseennast ja selle läbi teisi. Milline ma ise olen kui abitu,
aga samas üritades välja paista kui tugev. Ja kui valusalt läbipaistev see kõik
on.
Poruni jõgi. Ei parvele. Pole ühtki
kalapaati
Narva jõgi kuni Poruni jõe alguseni on väga
kaunis. Puiatu loodskaitseala pealegi.
Jõudnud Poruni jõeni ei olnud seal ühtki
kalapaati, kellele võiks hõigata palvega meid teisele poole jõge aidata. Küllap
olid ähvardavad äikesepilved neid koju kupatanud. Minu enesetunne oli pisut
paranenud, sest jõin ohtralt Narva jõe vett.
Pakuti parve ehitamise võimalust, kuid see
mõte jäi kiiresti kõrvale.
Mets. Otsetee. Tee
Nüüd siis vaatasime meie eilsesse
laagriplatsi teiselt poolt jõge. Metsas kõndimine oli jahutav, sest päike oli
juba üpris madalal. Taas mõned kaevikud, üha kitsenev jõgi ning sama ürgmets.
Andres ja Teet sättisid oma nutiseadmeid
nõnda, et liikusime otsejoones tee poole. Alguses sattusime täiesti imekombel
läbitavale metsasihile, mis varsti muutus teeks. See omakorda metsateeks.
4 km parklani
See tähendas 4km alani, kuhu saaks autoga
ligi. Ja me kõndisime selle 4 km parklani. Viskasime kotid seljast. Vaatasin
paluva näoga Teedule otsa ja lubasin talle jäätist osta. Ja Teet läkski.
Tuled.Tolm.Törisevad diislid
Kaugelt tuli 2 tuledepaari ja peagi olid 2
törisevat diislit parkimisplatsil. Kui rõõmustav on see hääl, kui pehme on
juhiiste ja vikerraadio ja värske vesi.
Tee tolmas ja nägin Marco tulesid üha
kaugenemas kuniks enam ei näinud. Tee oli nii tolmune, et küllap ta pidas
mõistlikuks vahet pidada.
Vikerkaar
Teekonda Narva jõe veert mööda saatis
kaugenev äike ning vikerkaar. Polnud piiskagi vihma tundnud, aga vikerkaar oli.
See nagu lepituse märgiks selle kohaga, mis
mind just olles proovile pannud, üritab taas lohutust pakkuda selle taeva
sümboliga, et unustaksin vaeva ja valu ning meelde jätaksin kauni ilu
maastikest ja kooslustest.
See jäigi meelde, kui nüüd 2 päeva olen
õhtusse saatnud. Tean, kes olen ma ise looduse keskel, kui ei arvesta oludega,
mis tingivad minu heaolu või sootuks ellujäämise.
Kokkuvõtteks
On hämmastavalt kaunis piirkond, mis võlub
oma puutumatusega ja samas täiesti šokeerivana. Ürgmetsast välja roninuna võid
sattuda kaevanduste lävele, kus maapõu on segi paisatud ja üle metsa liigub
hiigelkraana nool.
Vaikus, mida katkestab kauguses undav
mootorpaadi ühtlane sumin. Mustad jõed ning koprad. Pikad sirged teed ja pea
läbimatud sood.
Astu rajalt kõrvale. Võta aega. Aitäh
Andresele.
